Pulmapildid: Marvini ja Astridi pulm Mäeotsa talus
Mäeotsa talu on äge koht, kus pulmi pidada. Kahjuks olen ma sinna pildistama sattunud vaid ühel korral, kui pildistasin kahe toreda inimese pulmapäeva. Seda päeva jäävad meenutama kaunid pulmapildid, mida võite postituses olevast pulmagaleriist ise lähemalt vaadata.
Pulmade pidamine on kulukas lõbu. Kui tead kedagi, kes 2023. või 2024. aastal abiellub ja kes pole endale veel pulmafotograafi leidnud, siis võid nendega seda pakkumist jagada. See aitab neil natukene raha säästa.
Ärkan kell 07:07, pea tuikab, sest ööuni on väikelapse kõrvalt olnud napp. Vajutan äratuskella kinni ja plaanin poja lasteaeda viia kui ta loomulikult virgub.
8:42 on äratus ja algavad hommikurutiinid. Poeg tajub, et pole tavaline päev, kuna ta peaks olema lasteaias ja mitte kodus, mistõttu ta jukerdab kõikvõimalikul moel, et sinna mineku protsessi pikendada.
10: 36 jõuame marukehvade ilmastiku-ja teeolude kiuste lasteaeda. Tuleb välja, et kell 8:07 on tulnud e-lasteaia teavitus, aga mitte meilile, nagu iga kord tuleb, vaid ainult õppekeskkonda, et vallas on elekter ära ja lasteaed pannakse kinni, kuna ruumides läheb jahedaks ja sooja toitu ei ole võimalik pakkuda.
10: 45 helistan läbi võimalikke lapsehoidjaid ja saan abistava käe oma pere poolt. Stardin 40km kaugusele ja loodan 11:45 jõuda Õnnepaleesse pruutpaariga kohtuma, et 12:00 alustada registreerimise pildistamist. Teeolud Tartu maanteel on marunigelad, kiiruspiirang õigustatult 80km/h. Ca 10km enne kohalejõudmist tekib nelja-realise ühel sõidusuunal peaaegu, et seisang – Kaitseväe kolonn on liikvel ja kahel real kõrvuti on kiirused 10-30km/h. Õnneks ainult 8km hiljem tuleb minu mahasõit ja jõuan edukalt vanemate juurde. Kallistan last, tänan pere ja kiman linna poole tagasi.
Jõuan 11:59 Õnnepaleesse, annan kiired õpetussõnad pruutpaarile ja juba täidabki ruumi Mendelsoni pulmamarss.
2h ja 50 minutit hiljem püüan kinni – enda arvates – ühe parima pulmapildi, mis mul on kunagi õnnestunud jäädvustada. Murdosa sekundit enne hetke, kui noorpaar saab aru, et ta on just nelja-kraadise mereveega pihta saanud.
Pulma korraldades peab olema valmis klassikaliseks pulmapäevaks, kus keegi jääb hiljaks, midagi läheb katki, midagi ununeb maha ehk teisisõnu selleks, et ajakava läheb kiiresti paigast. Nii tuleb mul meelde üks paari aasta tagune kuum juulikuu pulmapäev Moostes, kus ajakava muutuse tõttu jäi meil sõbra-ja grupipiltide jaoks ca 15 minutit ja pildistada oli vaja ca 80 külalist. Koostöös pulmaisa Ingar Dubolazoviga tulime sellega toime ja päästsime ajakava.
Tihti juhtub ka nii, et grupi-ja sõbrapiltide osa pulmapäevast lööb ülejäänud ajakava segamini. Nii nagu paljudes eluvaldkondades kehtib ka pulmapäeva grupipildistamise puhul tõdemus, et eeltöö tagab eduka soorituse. Seetõttu olen kokku pannud mõned mõtted, mida teha sujuvaks grupipiltide fotosessiooniks, et tagada pulmapäeva ajakava paika jäämist.
Ereti ja Märdi südamlik pulmapäev Kalaranna puhkemajas
Algsest plaanist pidada lühike pulmapäev ainult tseremoonia, õnnitlemise ja grupipiltidega kasvas pulma kuupäeva lähenedes välja soov teha ka “suur pidu”. Vaadates pruutpaari pulmapeo ajal ja kuuldes nende emotsioone pärast pulma tundub, et nad tegid õige valiku. “Meie pulm oli täpselt meie nägu,” räägib Eret. Seda, milline see pulmapäev oli, leiab seda lehte alla poole kerides.
Leian end igal aastal vastamas küsimusele “Kas sa oskad meile pulmaisa soovitada?” ja mulle tundub, et e-kirja vahendusel ei saa ma sellele väga põhjalikult vastata. Seepärast otsustasin teha postituse pulmaisadest, keda soovitades tean, et olete heades kätes. Põhjus, miks siin nimekirjas ühtegi pulmaema ei ole, peitub selles, et oma 8-aastase pulmafotograafi karjääri algus-aastail nägin vist ainult 1-2 korda tegutsemas pulmaema ja ma kahjuks isegi ei mäleta tema/nende nimesid või kuidas nad oma tööga toime tulid. Siin postituses olevate pulmaisadega kohtun igal aastal ja paljudega neist tihti ka mitmetes pulmades. Seetõttu tean neid paremini ja julgen neid soovitada.
10 nõuannet pruutpaaridele kaunimate pulmapiltide jaoks
Jälle on möödas üks sisukas ja meeleolukas pulmahooaeg, mille jooksul tabasin end tihti mõttelt, et on mitmeid lihtsaid võtteid, mida pruutpaarid saaksid teha kaunimate piltide jaoks veel enne, kui pildistamiseks läheb. Seetõttu jagan oma 10 nõuannet pruutpaaridele, mille peale enne pulmapäeva mõelda.
Oma pulma korraldades tuleb tavaliselt kiiresti broneerida pulmapeo koht, pulmaisa ja fotograaf. Eriti on see oluline kui pulma kuupäev satub olema mõni laupäev perioodil mai-september. Siinkohal jagunevad mulle tulevad pulmapäringud kaheks. Pooled pruutpaarid on pulmaisaga juba ühendust võtnud ja üldise pulma ajakava paika saanud. Teine pool alles otsib endale pulmaisa ja pole jõudnud veel mõelda pulmapäeval toimuvale. See on tavaline nähtus, kui broneeritakse 1a-1.5a-2a aastat ette. Mõtlesin teha nende pruutpaaride elu natukene lihtsamaks ja koostasin erinevatele stsenaariumitele tuginevad plaanid, näitamaks milline on sellistes tingimustes tavaliselt üks pulma ajakava.
Vahel kohtan pruutpaare, kes ei soovi sõbra-või grupipiltide tegemist. Kui see on ka teie soov, siis nii see ka jääb, sest tegemist on teie pulmapäevaga ja see peaks olema just selline, nagu teie seda soovite. Küll aga tahaksin jagada mõnda mõtet grupipiltide olulisuse kohta, millega võiks tutvuda enne lõpliku otsuse tegemist. Siin on kuus nõuannet, miks on grupi-ja sõbrapiltide tegemine oluline.
231 fotosessiooni ja 142 618 pilti hiljem on aeg võtta kokku möödunud 2020. aasta parimad fotod. Kuna pildistamisi oli palju, materjali veel rohkem ning et postitus liiga pikaks ei läheks, olen veetnud pikki tunde, et sõeluda välja oma kõige-kõige lemmikumad tööd.
Seekordne blogipostitus viib meid tagasi eelmise suve ühte kuumemasse juulikuu laupäeva, mil Leigol abiellusid Marta ja Søren. Vaadates praegu meie ümber toimuvat, tundub väga ettenägeliku käiguna pidada rahvusvahelised pulmad ära 2019. aasta suvel. Tol laupäeval kogunes Leigole külalisi 13 erinevast rahvusest. Marta meenutab pulma-eelset aega: „Enne Eestisse tulekut kontrollisime oma kohvri sisu vist vähemalt 10 korda, et pulmakleiti jaSøreni riideid maha ei unustaks.“ Minu teele nad muretsevatena ei jäänud, vaid pigem vastupidi – nad olid kindlad, et kõik läheb hästi ettevalmistusega, viskasid nalja detailide pärast liigselt närveerivate inimeste üle ja nautisid ilupiltide vahel kuuma päeva külma kesvamärjukest. Kuidas pulmapäev möödus, saab altpoolt pikemalt lugeda.
Mulle väga meeldib pulmafotograafina mööda Eestit ringi sõita, olla inimeste jaoks kasulik ning jäädvustada nende pulmapäeva. Saan kinni püüda ühe kõige olulisema päeva inimeste elust. Pilte vaadates saan taaskord läbi elada selle päeva ning loodan, et sedasama tunnevad ka inimesed, kes mind oma tähtsat päeva pildistama on võtnud. Nii mõtlesingi, et jagan teiega eelolevatel kuudel mõningaid meeldejäävamaid pulmapäevi, mida viimastel suvedel pildistanud olen.
Pulmapäeva vead, mida vältida – abielupaaride tagasivaade oma pulmale
Igal pulmahooajal kohtan pruutpaare, kelle jaoks nende enda pulm on esimene pulm, millest nad osa saavad, aga ka neid, kes on pulmakülalisteks olnud lapsena või aastate eest ja kas ei mäleta pulmadest väga midagi või ei osanud pulmi vaadata läbi “mis läks hästi ja mida saab paremini” prisma.
Seetõttu tekkis mul küsimus, mida oleksid abiellunud inimesed oma pulmapäeval teisiti teinud, ning uurisingi seda oma Instagrami konto jälgijatelt. 24 tunni jooksul kogunes 71 vastust, mille jaotasin vastavalt sisule allolevateks punktideks. Kuna valim on väike, siis ütlen kohe, et siin kirjatükis ei leia kajastust kõik pulmapäeva vead, mis sel tähtsal päeval esineda võivad. Pigem on selle blogipostituse eesmärk anda tulevastele pruutpaaridele veidi mõtlemisainet ja aidata kaasa nende ideaalse pulmapäeva kujunemisele.
Pulmapäev on reeglina inimeste jaoks midagi erakordset ja kordumatut, millele iga mööduva aastaga ühe suurema heldimusega tagasi vaadatakse. Nii muutuvadki pulmapäeval tehtud pildid aina hinnalisemaks, sest selle olulise sündmuse ajal õhkub inimestest armastust, mida on kaugele näha. Sellest, kuidas luua eriti kaunid mälestused, mida tulevikus rõõmsalt meenutada, räägibki käesolev kirjatükk.
Kui ma Kelli ja Karliga kohtusin, rääkisid nad sellest, kuidas nad soovivad, et nende pulmapäev oleks tore, meeldejääv ja omanäoline. Nüüd tagantjärgi seda päeva meenutades saan kinnitada, et just nii ka läks. Olen kahe käega selle poolt, et pulmad peaksid olema pruutpaari nägu, sest reeglina on just nii see päev siiras ja tore. Kelli ja Karli vahva idee seisnes selles, et kõik külalised kannaksid tenniseid. Ühest küljest teema-pulm, teisest küljest praktiline lähenemine pulmapeole – jalad ei väsi püsti seismisest või liigsest tantsimisest ruttu ära.
Nüüd, kui aasta vanemaks saadud, mõtlesin, et vaatan tagasi aastale 2018. Seekord teen seda natukene teisiti kui eelmistel aastatel – nimelt, sõelale jäi rohkem pilte kui tavapärased “parimatest parimad”, et terviklikumalt edasi anda möödunud aastat. Kuna eelmisel aastal tegin üle 345 000 pildi, siis väga palju materjali siia üles ei jõua, aga loodetavasti annavad välja valitud failid siiski küllaltki ülevaatliku pildi.
Põhjuseid, miks mulle pulmi jäädvustada meeldib, on mitmeid. Üks neist on võimalus minna väljasõidule, et saada vaheldust oma tavapärastele pildistamispaikadele. Nii juhtus ka seekord, kui ennelõunal alustasin 1.5 h pikkust teekonda Sagadi mõisa poole, kus abiellumas olid Andre ja Taranika. Need pulmad on minu jaoks märgilise tähendusega, sest olid esimesed, kus pidin lisaks eesti keelele pool aega ka inglise keeles rääkima.
Kohtusin Kerstini ja Marekiga juba talvel, kui käisin neid ja nende väikest nelja-jalgset sõpra Astangul pildistamas. Üha rohkem saan aru, mis väärtus on enne pulmi üks fotosessioon teha, et pruutpaari paremini tundma õppida.