Mulle väga meeldib pulmafotograafina mööda Eestit ringi sõita, olla inimeste jaoks kasulik ning jäädvustada nende pulmapäeva. Saan kinni püüda ühe kõige olulisema päeva inimeste elust. Pilte vaadates saan taaskord läbi elada selle päeva ning loodan, et sedasama tunnevad ka inimesed, kes mind oma tähtsat päeva pildistama on võtnud. Nii mõtlesingi, et jagan teiega eelolevatel kuudel mõningaid meeldejäävamaid pulmapäevi, mida viimastel suvedel pildistanud olen.
Möödunud pulma-aastapäeval vaatasime koos abikaasaga pulmapäeva pilte ja jäin neid vaadates mõtlema, millised olid meie pulmapäeva vead. Kas oleks olnud midagi, mida oleksin oma pulmade juures teisiti teinud? Paar pisiasja tuli meelde küll, mida muudaksin, kui saaksin ajas tagasi minna. Esiteks, kuna pulmapäeval on kogu aeg mingeid asju ajada ja palju on inimestega suhtlemist ning peomelu, siis tunnen, et oleksime võinud võtta oma kaasaga rohkem hetki, et lihtsalt kogu seda melu sisse hingata, paremini mälupilti talletada ja lihtsalt nautida. Teiseks, hindasime üle joodava kraami kogused, aga kuna tegemist pole kiirelt riknevaga, siis saan praeguseni erinevatele koosviibimistele midagi kodust kaasa haarata ning samuti olen neist varudest valmistanud rabarberi-vanilje, rabarberi-piparmündi, apelsini-kaneeli ning sidruni-ingveri liköörid. Kolmandaks õnnestus meil abielluda 2018. aasta suve ühel haruldasel vihmasel ja äikesetormisel päeval ning kuigi kõik lõpuks laabus, k.a õues registreerimine ning pildistamine, jõudsime vihma pärast ilma asjata ka üksjagu muretseda. Tagantjärele tundusid need ilmaolud peoks isegi soodsad, sest ilm polnud tollele suvele iseloomulikult liigselt kuum, peoruumis oli rohkem õhku ning pulmafotod tulid tormise taeva ja vikerkaare taustal ägedad.
Pulmapäev on reeglina inimeste jaoks midagi erakordset ja kordumatut, millele iga mööduva aastaga ühe suurema heldimusega tagasi vaadatakse. Nii muutuvadki pulmapäeval tehtud pildid aina hinnalisemaks, sest selle olulise sündmuse ajal õhkub inimestest armastust, mida on kaugele näha. Sellest, kuidas luua eriti kaunid mälestused, mida tulevikus rõõmsalt meenutada, räägibki käesolev kirjatükk.
Kui ma Kelli ja Karliga kohtusin, rääkisid nad sellest, kuidas nad soovivad, et nende pulmapäev oleks tore, meeldejääv ja omanäoline. Nüüd tagantjärgi seda päeva meenutades saan kinnitada, et just nii ka läks. Olen kahe käega selle poolt, et pulmad peaksid olema pruutpaari nägu, sest reeglina on just nii see päev siiras ja tore. Kelli ja Karli vahva idee seisnes selles, et kõik külalised kannaksid tenniseid. Ühest küljest teema-pulm, teisest küljest praktiline lähenemine pulmapeole – jalad ei väsi püsti seismisest või liigsest tantsimisest ruttu ära.
Nüüd, kui aasta vanemaks saadud, mõtlesin, et vaatan tagasi aastale 2018. Seekord teen seda natukene teisiti kui eelmistel aastatel – nimelt, sõelale jäi rohkem pilte kui tavapärased “parimatest parimad”, et terviklikumalt edasi anda möödunud aastat. Kuna eelmisel aastal tegin üle 345 000 pildi, siis väga palju materjali siia üles ei jõua, aga loodetavasti annavad välja valitud failid siiski küllaltki ülevaatliku pildi.
Põhjuseid, miks mulle pulmi jäädvustada meeldib, on mitmeid. Üks neist on võimalus minna väljasõidule, et saada vaheldust oma tavapärastele pildistamispaikadele. Nii juhtus ka seekord, kui ennelõunal alustasin 1.5 h pikkust teekonda Sagadi mõisa poole, kus abiellumas olid Andre ja Taranika. Need pulmad on minu jaoks märgilise tähendusega, sest olid esimesed, kus pidin lisaks eesti keelele pool aega ka inglise keeles rääkima.
Kohtusin Kerstini ja Marekiga juba talvel, kui käisin neid ja nende väikest nelja-jalgset sõpra Astangul pildistamas. Üha rohkem saan aru, mis väärtus on enne pulmi üks fotosessioon teha, et pruutpaari paremini tundma õppida.