231 fotosessiooni ja 142 618 pilti hiljem on aeg võtta kokku möödunud 2020. aasta parimad fotod. Kuna pildistamisi oli palju, materjali veel rohkem ning et postitus liiga pikaks ei läheks, olen veetnud pikki tunde, et sõeluda välja oma kõige-kõige lemmikumad tööd.
Koroonaviirus on kaasa toonud märtsi, aprilli ja mai pulmapidude edasilükkumise 2020. aasta teise poolde. Samal ajal on sündmusi, mida ei saa septembrisse ümber planeerida. Üheks selliseks rõõmsaks näiteks on uue ilmakodaniku perre lisandumine. Nii ongi lapseootuse fotosessioonid olnud aktuaalsed ka viirusepuhangu ajal.
Arvestades kõiki soovituslikke viiruse edasikandumise ennetusnõudeid, on saanud kõik lapseootuse fotosessioonid ära pildistatud ka fotostuudios, kui välised temperatuurid või sademed pildistamist ei soodusta. Otsustasime Sigridi ja Kaspariga, kes ootavad perelisa mai esimeses pooles, et seekord nende kodus ei pildista. Selle asemel jagasime lapseootuse fotosessiooni kaheks – pool aega pildistasime fotostuudios ja pool aega looduses. Ligi kahetunnise beebiootuse pildistamise juures jõudsime jäädvustada erinevaid kostüüme erinevatel taustadel ning samuti leida põnevad pildistamiskohad Tallinna lähedal looduses.
Seekordne blogipostitus viib meid tagasi eelmise suve ühte kuumemasse juulikuu laupäeva, mil Leigol abiellusid Marta ja Søren. Vaadates praegu meie ümber toimuvat, tundub väga ettenägeliku käiguna pidada rahvusvahelised pulmad ära 2019. aasta suvel. Tol laupäeval kogunes Leigole külalisi 13 erinevast rahvusest. Marta meenutab pulma-eelset aega: „Enne Eestisse tulekut kontrollisime oma kohvri sisu vist vähemalt 10 korda, et pulmakleiti ja Søreni riideid maha ei unustaks.“ Minu teele nad muretsevatena ei jäänud, vaid pigem vastupidi – nad olid kindlad, et kõik läheb hästi ettevalmistusega, viskasid nalja detailide pärast liigselt närveerivate inimeste üle ja nautisid ilupiltide vahel kuuma päeva külma kesvamärjukest. Kuidas pulmapäev möödus, saab altpoolt pikemalt lugeda.
Paar nädalat tagasi avaldasin postituse fotosessioonist viirusepuhangu ajal, et näidata, miks tasuks just praegu mõelda pildistamisele fotograafiga – turvaliselt, kontaktivabalt ja vähemalt kahemeetrise vahemaa tagant. Kuna olukord riigis muutub kiiresti ja hetkeseisuga ei tohi üle kahe inimese korraga koos viibida (v.a. pere), siis sealt tekkiski mõte, et kui inimesed ei saa minu juurde tulla, siis lähen mina nende juurde. Elan nelja-minutise autosõidu kaugusel Tallinna piirist ja kodus püsides ei tea, mis mujal toimub. Seetõttu tunduski põnev uurida, millega Tallinna inimesed vabatahtlikus karantiinis tegelevad ja kuidas koroonaviirus nende elu mõjutanud on. Inspiratsiooni sain ka Leedu fotograaf Adasilt, kes oli pildistanud karantiinis inimesi Vilniuses.
Käes on märts 2020 ning elame hetkel koroonaviiruse mõju vallas. Inimestel palutakse praktiseerida social distancing-i, mis tähendab, et kohtumine teiste inimestega võiks olla viidud miinimumini ja kontakt võiks olla vähemalt 2-meetrise vahemaaga. Inimesed on sundpuhkusel või töötatakse kodukontorist ning koolilapsed õpivad e-koolis. Räägitakse, et sellest võib saada uus reaalsus, millega peame õppima elama.
Oodates viiruseaja möödumist, ei pea elu täiesti seisma jääma. Praegu on hea aeg aidata kohaliku väikeettevõtjat ja tulla üksi või oma karantiinikaaslastega pildistama. Praegustes oludes on fotosessioonidel mõningad piirangud, nagu soovitus mitte koguneda suurtes gruppides ja vähemalt 2-meetrine distants fotograafi ja pildistatava vahel. Seevastu positiivseid külgi viiruseaegse fotosessiooni juures on mitmeid.
Seekord jagan teiega ühte toredat projekti, mis me 2019. aasta novembris tegime. Minu soov oli teha midagi, mis oleks teistsugune kui tavalised portree-ja peresessioonid. Siit sündiski mõte, et võtaks appi stilisti, jumestaja ja paar vabatahtlikku, kes tahaksid endast ägedaid pilte, ning teeksime ühe fantaasia fotosessiooni. Kokku läks kusagil paar nädalat, et idee saaks kõikide osapoolte vahel läbi räägitud ning jõuaksime enne lume tulekut pildistamas käia.