Minu suureks rõõmuks on minuni jõudvate inimeste perepildistamised fotostuudiotes asendunud fotosessioonidega kodus. Miks see mind rõõmsaks teeb? Pere fotosessioon kodus on palju isikupärasem ja omanäolisem kui pildistamine mõnes interjööriga stuudios, kus kõik pered saavad endale sarnaseid pilte. Kodus pildistamine annab võimaluse rääkida piltide abil loo ja talletada seda konkreetset ajahetke oma elus.
Kellyt ja Joosepit on mul õnnestunud mitmel korral pildistada. Kordagi pole ma seda teinud pildistamiste tipp-ajal suvel. Põhjusele, miks see nii on, vastab Kelly: “Ilmselt neid pilte tehakse küll ja veel igasugustel suvistel üritustel. Usun, et jõuame ka millalgi suveni. Aga just need teistsugused asjad on meile alati rohkem meeldinud ja ilmselt see väljendub ka hooajavälistes pildistamistes. Pealegi on meil Eestis imelised 4 aastaaega, mida tasuks nautida.“
231 fotosessiooni ja 142 618 pilti hiljem on aeg võtta kokku möödunud 2020. aasta parimad fotod. Kuna pildistamisi oli palju, materjali veel rohkem ning et postitus liiga pikaks ei läheks, olen veetnud pikki tunde, et sõeluda välja oma kõige-kõige lemmikumad tööd.
Paar nädalat tagasi avaldasin postituse fotosessioonist viirusepuhangu ajal, et näidata, miks tasuks just praegu mõelda pildistamisele fotograafiga – turvaliselt, kontaktivabalt ja vähemalt kahemeetrise vahemaa tagant. Kuna olukord riigis muutub kiiresti ja hetkeseisuga ei tohi üle kahe inimese korraga koos viibida (v.a. pere), siis sealt tekkiski mõte, et kui inimesed ei saa minu juurde tulla, siis lähen mina nende juurde. Elan nelja-minutise autosõidu kaugusel Tallinna piirist ja kodus püsides ei tea, mis mujal toimub. Seetõttu tunduski põnev uurida, millega Tallinna inimesed vabatahtlikus karantiinis tegelevad ja kuidas koroonaviirus nende elu mõjutanud on. Inspiratsiooni sain ka Leedu fotograaf Adasilt, kes oli pildistanud karantiinis inimesi Vilniuses.
Käes on märts 2020 ning elame hetkel koroonaviiruse mõju vallas. Inimestel palutakse praktiseerida social distancing-i, mis tähendab, et kohtumine teiste inimestega võiks olla viidud miinimumini ja kontakt võiks olla vähemalt 2-meetrise vahemaaga. Inimesed on sundpuhkusel või töötatakse kodukontorist ning koolilapsed õpivad e-koolis. Räägitakse, et sellest võib saada uus reaalsus, millega peame õppima elama.
Oodates viiruseaja möödumist, ei pea elu täiesti seisma jääma. Praegu on hea aeg aidata kohaliku väikeettevõtjat ja tulla üksi või oma karantiinikaaslastega pildistama. Praegustes oludes on fotosessioonidel mõningad piirangud, nagu soovitus mitte koguneda suurtes gruppides ja vähemalt 2-meetrine distants fotograafi ja pildistatava vahel. Seevastu positiivseid külgi viiruseaegse fotosessiooni juures on mitmeid.
Kuigi käimas on 2020. aasta, olen alles nüüd jõudnud punkti, kus jõuan pilgu peale visata 2019. aasta tehtud töödele. Kokkuvõtvalt saan kohe öelda, et möödunud aasta oli minu jaoks kõige produktiivsem. Seetõttu on ka fotode hulk, mida läbi sirvima pidin, suurem kui tavaliselt. Suur piltide arv tähendab ka seda, et kusagil 90% fotosessioonidest siia ei jõua, sest muidu läheks postitus veelgi pikemaks kui ta juba praegu on. Mul oli väga tore aasta ja tahan tänada kõiki, kes minu kaamera ette jõudsid ühe või isegi mitu korda! Loodan teiega kohtuda ka tulevikus!
Nüüd, kui aasta vanemaks saadud, mõtlesin, et vaatan tagasi aastale 2018. Seekord teen seda natukene teisiti kui eelmistel aastatel – nimelt, sõelale jäi rohkem pilte kui tavapärased “parimatest parimad”, et terviklikumalt edasi anda möödunud aastat. Kuna eelmisel aastal tegin üle 345 000 pildi, siis väga palju materjali siia üles ei jõua, aga loodetavasti annavad välja valitud failid siiski küllaltki ülevaatliku pildi.
Kui tavaliselt on detsembrikuu kokkuvõtete tegemise aeg, siis seekord möödus minu jõulukuu lennates ning endapoolse tagasivaate teen vast saabunud aasta alguses. 2017. aasta oli Fotograaf Mihkel Leisile hea aasta – pildistasin rekordarv pulmasid, kohtusin ja tutvusin väga paljude ägedate inimestega ning õnnestus pildistada mitmeid vahvaid isiklikke projekte. Kõige toredam on aga see, kui saan samade inimestega kohtuda uuesti ja uuesti, olles osa nende loost ja jäädvustades nende pulmasid, lapseootust, lapsi, sünnipäevasid ja palju muud. Loodan, et uus aasta toob veel rohkem toredaid ja häid inimesi mu teele, kellega koos talletada nende inimeste lood ja kaunid hetked.
Siinkohal tahan teiega jagada mulle enim meeldinud ülesvõtteid möödunud aastast ja lisan juurde mõne lausega, miks need pildid mulle meeldivad.
Kui paljude inimeste jaoks tähendab juunikuu suve algust, siis päris mitmete jaoks on see ka aeg, kus aastate-pikkused õpingud jõuavad lõpuni ning direktori/rektori käepigistuse saatel antakse üle kooli lõppu tähistav tunnistus. Selleks, et lõpetamise päev kaunite piltidega fotoalbumis või fotolõuendina elutoa seinal hästi dokumenteeritud saaks, on hea plaan selliseks sündmuseks fotograaf tellida. Ka Arabella sai sellise kingi eduka koolilõpetamise puhul.
Olen avastanud, et mulle väga meeldib pildistada lapseootuse aega. Võib juhtuda, et ma ise mõtlen selle olemuse fotosessioonile juurde, aga mulle tundub, et kui paar tuleb beebiootust jäädvustama, on neis isemoodi sünergia. Pildistamise atmosfäär on kohe kuidagi teistsugune, tahaksin kasutada sõna harmoonilisem, et kirjeldada seda tunnet, kus perre on lisandumas uus ilmakodanik.
Kuigi enamasti käiakse sõbrapäevanurgas pildistamas koos kallimaga, siis vahel tullakse ka kogu perega. Tagasivaatena sõbrapäeva pildistamistele mõtlesingi teha blogipostituse ühest sellisest vahvast perest.
Lisaks oma perele oli Kersti kaasa võtnud ka oma õe ja tema noormehe. Tunni-ajane fotosessioon nendega möödus marukiiresti, sest Kersti pere oli ette valmistanud erinevad kostüümid ja ideed, mida nad katsetada sooviksid ja nii me need teoks tegimegi. Valikut pildistamise parimatest paladest saate vaadata siit.
Ka vähese lumega saab vahvaid talvepilte teha, mis küll kohati meenutavad kevade tulekut, aga ega ilmataadi vastu ei saa. Tore on vahelduseks stuudiost välja saada ja looduses pildistada. Käisime koos Kerstini ja Marekiga Astangu laskemoonaladude juures pildistamas. Sisse pääsemise jaoks oleks pidanud kummikud kaasa võtma, mistõttu otsustasime välja jääda. Pildistamise päeva valikuga läks õnneks, sest tegemist oli ühe haruldase päevaga praegusel aastaajal, kus taevas polnud sompus, vaid paistis mõnus talvine päike. Minu suureks rõõmuks tuli kaasa ka Amadeus, sest koeri on minu arvates väga mõnus piltidele kaasata.
Nüüd, kui jõulude kiire aeg on möödas, vaatasin rahulikult üle jõulusessioonide pildid ja valisin välja oma lemmikud ning jagan neid ka teiega. Juba kümne kuu pärast ootan teid jälle jõulunurka pildistama. Kes nii kaua ei jaksa oodata, siis jaanuari keskpaigast kuni veebruari lõpuni saab minu juures teha sõbrapäeva pilte – ehk võta oma kallim, sõber/sõbrad või pereliikmed kaasa ning tule Valentinipäeva sessioonile.
Tore on Tartus tagasi olla, näha vanu sõpru ning meenutada möödunud aegu. Samuti on tore näha, kuidas sõprade lapsed kasvavad marukiiresti. Ega see aeg kaugel pole, kui need põnnid kooli ja siis ülikooli lähevad. Seda parem on teadmine, et saan olla osa nende pere loost, neid kauneid hetki jäädvustades.